Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal

Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal (prantsuse keeles Zone d'occupation française en Allemagne; saksa keeles Französische Besatzungszone) oli sõjajärgses Euroopas algselt üks neljast okupatsioonitsoonist Saksamaal.

Pärast teist maailmasõda jagati Saksamaa Jalta konverentsil okupatsioonitsoonideks. Prantsusmaa ajutise valitsuse juhti, kindral Charles de Gaulle'i ei kutsutud Jaltale ja Prantsusmaale okupatsioonitsooni andmist ei kavandatud, kuid sellest hoolimata pingutas de Gaulle, et peale Saksa okupatsiooni Prantsusmaa au taastada. Ta arvas, et ainult Prantsuse okupatsioonitsoon suudaks Prantsusmaa au taastada.

Kuigi Jalta "suur kolmik" - Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja NLKP KK peasekretär Jossif Stalin ei olnud just de Gaulle'ist heal arvamusel, olid nad sunnitud Prantsusmaale siiski järeleandmisi tegema. Peale Kanalisaarte ei olnud lääneliitlaste territooriumi sõja jooksul kunagi vallutatud, seepärast neil ei olnud erinevalt Prantsusmaast rahvuslikku uhkuse küsimusi. Lisaks, kuna sõda Vaiksel ookeanil veel jätkus, oleks Prantsusmaale okupatsioonitsooni andmine vähendanud USAd ja Suurbritanniat mõningasest Saksamaa territooriumi haldamisest. Ka Stalin, olles veel Kaug-Ida konfliktis neutraalne, ei omanud vastuväiteid, kuid esitas tingimuse, et Prantsuse okupatsioonitsoon moodustatakse Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tsoonidest.